Hea enesekindluseni poolel teel.

Eile saime eelmise aasta osade kursakatega kokku. Oli väga vahva, aitäh, et olete mu elus olemas <3 td="">

(Tekst on kirjutatud eile ja pilt pandud täna, just sayin', et vältida mu erroreid tekstis :D)

Lugesin vahelduseks Naised trenni gruppi ja no kohe tekibki tahtmine ka miskit kirja panna, eriti kui viimase postituse pealkiri on "Suur paks kass", kes tegelikult on juba üsna ammu omapäi kõndima läinud.

Need mured, mis mind elus saadavad ei ole pseudoprobleemid, need on reaalsed mured hakkama saamise pärast. Aga elu kord on selline. Lihtsalt, neid küsimusi ilmselt ei tohi endalt küsida. Ja no tegelikult on narr, et kui küsid (mingi pika aja jooksul korra), siis kassidki ära ja kirjutad sellest blogisse. Haha. See selleks.

Ma ei tea, mis päev see 18. jaanuar oli (ilmselt maksin arveid), aga tegelikult ... nagu TEGELIKULT tagasimõeldes, on see aasta siiamaani olnud imeline. Minu imeline 2016. Kuna ... ma tegelikult ise ju olengi. Või vähemalt ma proovin seda uskuda. Ja seda endale tõestada, sest tegelikult on iga inimene imeline. Ja kui tundubki, et keegi päriselt nii arvabki ... Siis võingi äkki uskuda? Ma luban endal seda uskuda, sest see tunne on suurepärane :)

Mingi aeg tagasi liitusin FitLapi'ga, vahelduva eduga edukalt olen seda ka järginud, aga ... Kui olla nii püsimatu inimene nagu mina, siis olgem ausad, see on üsna raske. Aga samas, olen paika pannud, et mingit rämpsu ma sellegipoolest sisse ei söö (noh krõpsu ja burksi - oh mind patust, eelmine nädal sõin mõlemat - Tallinn ma ütlen :D). Aga enam mitte. Katsun niigi tubli olla.

Viimasel ajal on mind jooksudel kimbutanud lihaskramp paremas sääres. Heade inimeste soovitusel võtsin kasutusele magneesiumi, tablettide näol. Hakkasin neid võtma äkki nädala alguses? Jah, esmaspäeval peale jooksu võtsin esimese, kuna krambitas joostes mis hirmus, et lausa jalutasin koju. Ja õhtul jõusaalis proovisin joosta - kolme kilomeetriga krampi ei tulnud. Muidugi jõin ka palju vett, et äkki sellepärast siis ei tulnud, aga samas ma ei ütleks, et ma eile ja täna seda vähem oleks joonud. Aga igatahes, täna osalesin oma esimesel jooksuvõistlusel. Ilmselt jäin viimaseks aga jooksult naasesin siiski võitjana, sest ma tegin selle ära! Oli ikka ränk rada ka! Mul on olemas täielik õigus enda üle uhke olla. Ja Hiiumaa Spordimaastikul olen ilmselt aasta üllataja ka, vähemalt kolmelt tegijalt sain kiita - jess! Ega need kes otseselt näinud pole või ei tea, ei saagi ju teada! Aga tore on inimeste heakskiitvast viipest või noogutusest midagi positiivset välja lugeda.

Eks heitereid on ka. Need tunneb ka pilgu järgi ära. Aga ärge muretsege, mulle te meeldite :)

Jõusaalis käisin Teaga õppimas. Panime mulle plaanid ja kavad, et ise ka käia saaksin, omapäi. Esmaspäeval käisin esimest korda ISE ja ÜKSI jõusaalis. Sain hakkama küll. Lihased siiani hellad (peale jooksu "hellusid" veelgi). Ja homme plaanin ka minna.

Mul oleks niiii paljust kirjutada ... Aga ... ma nagu ei näe mõtet. Alati on rohkem öelda, kui kõik on halvasti. Tundub, et praegu olen rahul. Ja õnnelik.

Võib öelda, et viimane mandrilkäik muutis mu elu - mitte ainult ühel viisil. Aga mõnel väga olulisel viisil. See muutis mu mõtlemist. Suhtumist. Motiveeris. Õpetas vabamalt võtma. Me ikkagi elame endale. Me oleme ilusa elu ära teeninud. Tuleb lihtsalt karmale hoopis õppetund anda ;) Ja no muidugi, eks Tema .............. andis ikka väga palju juurde!



LisGorgeouz.

Tei'
Eiks.
,

Suur paks kass

Ilmselt umbes-täpselt selline ma praegu välja näengi. Ja olengi. Selline laisk ja loid ja null-motiga. Teoorias ma muidugi olen tugev, kuidagi oskan üle olla, aga tegelikkus on ikkagi teine. Asju, mis tuju heaks teevad on üsna vähe. Ma pole isegi aru saanud, kas ma saaks korda, kui mul oleks raha või kui ma saaks mingi suure muutuse, elukoha vahetuse või töökoha saamise näol või see kui ma end armastada suudaks. Ma ju proovin. Ja ometi pingutan, aga miski ei lähe paremaks. Muidugi ei saa ka enesearmastamisest miskit välja tulla, kui ükspäev lihtsalt söön ära pakitäie krõpsu. No kui nõrk saab üks inimene olla.

Muidu jooksuga täitsa okei. Jaksan ja jooksengi ja väga mõnus on. Ka lumega. Sain ju naelad omale.

Mind nagu häiribki see tunne, et ma ei saa nendele inimestele midagi vastu anda, kes mind aidanud ja toetanud on. No näiteks mu õde! Superinimene lihtsalt. Tema vist pingutab mu nimel rohkem, kui ma ise. Ma lihtsalt tahaks sellest kõiges välja tulla vaimselt tervena, et mu lapsel oleks ema, kes ongi parim ema maailmas. Mitte, et ma seda hetkel tema jaoks ei oleks, tema on mu suurim tahe siin paksu kassi seljas veel midagi ära teha. Ta on juba nii suur laps, aga minul on tunne, et ma pole saanud talle pakkuda ei miskit muud, kui emaarmastust. Mis on ju nagunii igati loogiline. Ma tahaks anda talle rohkem, tahaks anda talle kõike. Perekonda ja kodu ....

Ma olen katki. Ja mitte sellepärast, et keegi on mulle haiget teinud või oleks teinud või tahab teha, lihtsalt, iseenda pärast olen ja ma ei oska sinna mitte midagi teha. Olen omadega täiesti tupikus. Ja selles kohas, kus ma mõistan, et ma ei oskagi midagi, et tööle kuskile minna saaks (ja hetkel ju pole väga mõtet ka, kuna töötuskindlustushüvitis on täiesti normaalne ja arvestatav summa), aga tulevikumõttes. Ja ma lihtsalt mandun ära.

Vähemalt saan Liisule jagada enda superperekonda, kui meie oma pisikese kaheliikmelise perega ise hakkama PEAME saama ja end normaalselt käima peame saama!

Jõulud 2015

Jõulud 2015

Ja tegelikult ma armastan oma inimesi - teid kõiki ja elamist, aga miks see kõik peab nii kuradi keeruliselt mulle ette määratud olema? 

Karma should pay it back to me oneday.

Suur paks Eike.

... jah on hommik!

Jah ma peaks juba korteripeale kihutama ja tööd tegema hakkama. Aga no ma ei saa, ma lihtsalt PEAN enne ära kirjutama. 

Esiteks. Liisul on täna esimene päev, kui ta proovib lasteaias magada. Tema sellest küll midagi ei tea, aga ma loodan, et see ÜRITUS läheb suuuurepäraselt.

Teiseks. Kuna meie work-out teamiga liitus novembrisse ka Karin, siis mõtlesime, et teeme mõõtmise kuu lõpus ära, mitte 16. nagu meil varasemalt oli (kuna alustasime 16. september). Noh, kui esimese kuuga polnud kuskilt suur midagi kadunud (superrõngalt 1cm, reitelt samamoodi ja ka rinnalt, biitsepsit vaid üks cm juures ja kaalu tuli ka pool kilo juurde) siis kahe nädalaga suutsin korraga rohkem saavutada kui eelmise kuuga kokku.

Siis eelmisest mõõtmisest, mis oli 16. oktoober on läinud superrõngalt 2 cm, puusalt 4, kints püsis küll sama (aga jooksuga vist ei saagi loota muud) ja rinnalt 5 cm läinud. JEHUU! ja no kaal oli ka täna hommikul helde (või olin tõesti ise kergem) ja näitas 2.1 kilogrammi vähem kui eelmine kord!

Jah, mulle ei ole tegelikult oluline igasugu kaotused ja asjad, aga tuju teeb paremaks ikkagi :)

Aitäh teile motivatsioonipaketi kaaslased <3 p="">

well... it's been a while.

Inimestele ei tasu mõelda. Täielik ajaraiskamine. Ja ma ei tea, kas olen ise loll või tark, aga paljud inimesed mu lähedal tunduvad rumalad.

Trennivärgindused
Ma näen, et ma muutun. Et mu keha muutub. Ma jaksan. Ma jõuan.
14. septembrist alates hakkasime Erle ja Kertuga tabelit pidama. Mõõdame ja kaalume, täidame lahtreid - kes-kui-palju-teeb, et teha järeldused, kuidas areneme. Jah, taandareng on ka areng. Tõesti, kaalu ma kaotanud pole, aga see pole seekord olnud ka mu eesmärk. Kui mu kaalunumber 8'ga (ega suurema numbriga) ei hakka, on kõik okei. Minu peamiseks eesmärgiks oli suuta jõuda. Ja ma suudan ja jõuan. Jooksen ilma kõndimata - nagu VAU! Minu puhul, kes ma vist olen 12. kooliaasta jooksul erinevatel põhjustel kehalise kasvatuse tundidest vabastatud olnud umbes 50-60%, on see ikka super tulemus.

Septembri tabel oli leebe. Jooksud, nendel päevadel, kui käisid. Päeva joosul tehtud sammud. Plank. Kätekõverdused ja kommentaarid. Kommentaaridesse sai igaüks lisada, et mis ta siis lisaks tegi - ala kui tegin standing abs'e või käisin titega jalutamas. SEE kuu - jooks, päeva jooksul tehtud sammud, plank, biitseps, tritseps, kükid ja kommentaarid. Ja kuna kommentaaridesse lisandusid kõigil kõhulihase-seljalihased, siis kolivad nemad ka novembri tabelis stants kohta.

Samuti, paneme kuu alguses igaüks endale paika sihid. Nendest teen teile ülevaate, kui teen oma esimesed kuu kokkuvõtted.

Ja muide, ega ümbermõõdust ka kuskilt suurt midagi kadunud pole, aga kahtlane on see, et olen ikka kuidagi nii faking motiveeritud, et heaolla kohe !!!

Lisell sai vahepeal poole kaheseks. Vahelduseks oleme terved - juba kaks päeva lasteaias käinud ja täitsa tublisti hakkama ka saanud.

Liisu ja minu kallid ja head, Liisu poolteist pidu.

Kannast täitsa parajad

<3 p="">

Tea kas nüüd just superpower, aga hea oleks nii mõelda :)

...

Käisime Leetiga pildistamas.

Tädi Pille (Sooster) tegi meile superägedad QDUMi mütsid, aitäh veelkord!

... Pea läks tühjaks. Sätin magama,

Siis kui tahaks mossitada, aga põhjust nagu pole ...

Ja that's it! 

LG

Maaidüll ja paremuse poole (nagu ikka)

Aeg teeb oma töö, laps on suur ja teod ka järjest suurenevad.

Selfi.

Liisu ütleb "kass" küll, lihtsalt natuke omamoodi. Nimelt "ka" tuleb ilusti, aga edasi läheb keel suust välja ja need essid kohe mitte üldse ei kõla.

Ei läinud seenele tomatikorviga. Läks viis korvi lihtsalt ära ja tuli ise tagasi.

Triinu üheksa kuu täitumise puhul käisime Roograhus söömas. (Ei söönud pitsat, kuigi pildil nii paks, et ainult pitsat nagu söökski. Sea sisefilee wokitud juurviljadega, njommnjommnjomm).

Sissesõit Tuulevälja tallu talu väravast võetuna. Nunnu eks!

Eile õhtul panin ka oma soovid kirja ja rahakotid aknalaule. Ei jää nüüd imesi ootama, ma olen soove soovinud nagunii ja koguaeg, eks nad tulevad nagunii!

Ema ja vanaema said täna koju! Mul võttis silmad märjaks, kui nägin neid onu Kaljuga hoovi sõitmas, nii hea tunne oli, et nende soov täitus ja nad koju said! Eks see oli ju natuke minu soov ka. Aga muidu olime meie neljapäevast saati Liisuga maal pagenduses. Idüll tõesti. Teed tule pliidi alla, et soe oleks. Tood keldrist (okei praegu veel on kuuri all) kartuleid, et süüa teha. Jalutad hoovi peal ringi, et head õhku hingata jne. Väga mõnus. Veetsime aega üsnagi produktiivselt. Ja no LINNAS oli ka ikka vaja käia. No poes ja nii. Evelin ja kompanii olid ka Hiius, nendega toimetasime ringi ja käisime Triinu sünnipäeva tähistamas - kolmveerand aastat ei ole ka ikka niisama!

See nädal sõidame meie jällegi neile külla. Tegelikult on peamise põhjus küll autoparandus, aga külas pole ka ammu käinud, nii et vahelduse mõttes ma täitsa ootan kuhugi minemist, eriti sinna! Aga autol on mingi roolilati error, kätekõverdusi just õhtul tegema ei peaks ühesõnaga. Ei mingit roolivõimu, see mandrile sõit saab tore olema! 

Ah teate, mul on nii põnev... nagu KOGUAEG! Elu on ikka seiklus. Ja elu on põnev. Ja ... Elu on ilus!

Loodan, et Teil kõigil (need kolm inimest) on ka kõik tore ja hea!


Kallliiiid!

patune vahvlipäev 3+ vahvliga

Head hetked elus on need, kui millegi enda jaoks lahti mõtestad ja millestki, millest, et enne aru pole saanud, järsku saad! Need on head hetked. Need hetked teevad meid suureks, täiskasvanuks. Üks asi, mille samuti avastasin täna, et elu alles algab. Liisu vanus on alles ÜKS! Tuleb veel kaks, kolm, neli jne. See üks saab kaheks ja see on alles algus meie teekonnale. Me oleme koos! Ma annan endast parima, et anda talle kõik ja ma pingutan selle nimel! Ja ma saan hakkama! Ükskõik, kas meie duosse kunagi lisandub keegi kolmas või mitte.

Ja kui tagala on kindel. On olemas kõik, mis eluks vajalik koos kindlustundega - tuleb ka laps, mehega või ilma, aga tuleb teine veel. Aga sinnamaani on aega.

Ma olen ajas, kus tunnen enese kindlustunnet ja arengut IGA PÄEV. Muidugi ma olen kohati ebakindel, sest kaikad kodarates on küll väiksemaks jäänud ja segavad mind vähem, kuna oskan neile vähem tähelepanu pöörata ja neid ignoreerida, aga nad siiski ON seal.

Siiani mu rekordjooks!

Kui ma jooksen siis tänaseks olen paika pannud endale näiteks selle, et ma ei kõnni (no ok, peatun, kui pael lahti läheb või ükspäev lõi näiteks kramp säärelihassse) ja ma ei tapa ennast! Ma jooksen nii, et mõnus oleks. Ja eilse jooksuga oli hämmastav lugu see, et ma ei olnud jooksult naastes väsinud - mul oli energiat ülegi ja ülihea olla! Muidugi see võis olla ka sellest, et reede ja laupäev olid mul laisad päevad ... aga kes kurat seda ikka teab.

Täna oli mul üle piiiiika aja esimene patupäev. Olin ammu nendest krõbedatest vahvlitest ja shokolaadijäätisest koos unistanud. Nojah, siin nad nüüd on need vahvlid. Tegemise ajal nosisin veidi, sellest ja nende vorpimisest läks süda juba üsna pahaks, et kui lõpetasin, ei hakanudki kohe neid sööma. Lõpuks ikka sõin kolm tükki koos jäätisega ära, aga ... mingit vau-efekti ei tekkinud, seega, patupäev läks veel aiataha ka! 

Tegelikult on mul palju sügavmõttelist huinamuinat peas, aga ma arvan, et seda pole mõtet siia kõike kirja panna. :D

Head ööd,

elu on ilus, ilus on elu. woop-woop.

PS! Head lasteaeda neile, kes homme sinna lähevad. Me ka ükspäev tuleme. Tsau!