Hea enesekindluseni poolel teel.

Eile saime eelmise aasta osade kursakatega kokku. Oli väga vahva, aitäh, et olete mu elus olemas <3 td="">

(Tekst on kirjutatud eile ja pilt pandud täna, just sayin', et vältida mu erroreid tekstis :D)

Lugesin vahelduseks Naised trenni gruppi ja no kohe tekibki tahtmine ka miskit kirja panna, eriti kui viimase postituse pealkiri on "Suur paks kass", kes tegelikult on juba üsna ammu omapäi kõndima läinud.

Need mured, mis mind elus saadavad ei ole pseudoprobleemid, need on reaalsed mured hakkama saamise pärast. Aga elu kord on selline. Lihtsalt, neid küsimusi ilmselt ei tohi endalt küsida. Ja no tegelikult on narr, et kui küsid (mingi pika aja jooksul korra), siis kassidki ära ja kirjutad sellest blogisse. Haha. See selleks.

Ma ei tea, mis päev see 18. jaanuar oli (ilmselt maksin arveid), aga tegelikult ... nagu TEGELIKULT tagasimõeldes, on see aasta siiamaani olnud imeline. Minu imeline 2016. Kuna ... ma tegelikult ise ju olengi. Või vähemalt ma proovin seda uskuda. Ja seda endale tõestada, sest tegelikult on iga inimene imeline. Ja kui tundubki, et keegi päriselt nii arvabki ... Siis võingi äkki uskuda? Ma luban endal seda uskuda, sest see tunne on suurepärane :)

Mingi aeg tagasi liitusin FitLapi'ga, vahelduva eduga edukalt olen seda ka järginud, aga ... Kui olla nii püsimatu inimene nagu mina, siis olgem ausad, see on üsna raske. Aga samas, olen paika pannud, et mingit rämpsu ma sellegipoolest sisse ei söö (noh krõpsu ja burksi - oh mind patust, eelmine nädal sõin mõlemat - Tallinn ma ütlen :D). Aga enam mitte. Katsun niigi tubli olla.

Viimasel ajal on mind jooksudel kimbutanud lihaskramp paremas sääres. Heade inimeste soovitusel võtsin kasutusele magneesiumi, tablettide näol. Hakkasin neid võtma äkki nädala alguses? Jah, esmaspäeval peale jooksu võtsin esimese, kuna krambitas joostes mis hirmus, et lausa jalutasin koju. Ja õhtul jõusaalis proovisin joosta - kolme kilomeetriga krampi ei tulnud. Muidugi jõin ka palju vett, et äkki sellepärast siis ei tulnud, aga samas ma ei ütleks, et ma eile ja täna seda vähem oleks joonud. Aga igatahes, täna osalesin oma esimesel jooksuvõistlusel. Ilmselt jäin viimaseks aga jooksult naasesin siiski võitjana, sest ma tegin selle ära! Oli ikka ränk rada ka! Mul on olemas täielik õigus enda üle uhke olla. Ja Hiiumaa Spordimaastikul olen ilmselt aasta üllataja ka, vähemalt kolmelt tegijalt sain kiita - jess! Ega need kes otseselt näinud pole või ei tea, ei saagi ju teada! Aga tore on inimeste heakskiitvast viipest või noogutusest midagi positiivset välja lugeda.

Eks heitereid on ka. Need tunneb ka pilgu järgi ära. Aga ärge muretsege, mulle te meeldite :)

Jõusaalis käisin Teaga õppimas. Panime mulle plaanid ja kavad, et ise ka käia saaksin, omapäi. Esmaspäeval käisin esimest korda ISE ja ÜKSI jõusaalis. Sain hakkama küll. Lihased siiani hellad (peale jooksu "hellusid" veelgi). Ja homme plaanin ka minna.

Mul oleks niiii paljust kirjutada ... Aga ... ma nagu ei näe mõtet. Alati on rohkem öelda, kui kõik on halvasti. Tundub, et praegu olen rahul. Ja õnnelik.

Võib öelda, et viimane mandrilkäik muutis mu elu - mitte ainult ühel viisil. Aga mõnel väga olulisel viisil. See muutis mu mõtlemist. Suhtumist. Motiveeris. Õpetas vabamalt võtma. Me ikkagi elame endale. Me oleme ilusa elu ära teeninud. Tuleb lihtsalt karmale hoopis õppetund anda ;) Ja no muidugi, eks Tema .............. andis ikka väga palju juurde!



LisGorgeouz.

Tei'
Eiks.
,

Suur paks kass

Ilmselt umbes-täpselt selline ma praegu välja näengi. Ja olengi. Selline laisk ja loid ja null-motiga. Teoorias ma muidugi olen tugev, kuidagi oskan üle olla, aga tegelikkus on ikkagi teine. Asju, mis tuju heaks teevad on üsna vähe. Ma pole isegi aru saanud, kas ma saaks korda, kui mul oleks raha või kui ma saaks mingi suure muutuse, elukoha vahetuse või töökoha saamise näol või see kui ma end armastada suudaks. Ma ju proovin. Ja ometi pingutan, aga miski ei lähe paremaks. Muidugi ei saa ka enesearmastamisest miskit välja tulla, kui ükspäev lihtsalt söön ära pakitäie krõpsu. No kui nõrk saab üks inimene olla.

Muidu jooksuga täitsa okei. Jaksan ja jooksengi ja väga mõnus on. Ka lumega. Sain ju naelad omale.

Mind nagu häiribki see tunne, et ma ei saa nendele inimestele midagi vastu anda, kes mind aidanud ja toetanud on. No näiteks mu õde! Superinimene lihtsalt. Tema vist pingutab mu nimel rohkem, kui ma ise. Ma lihtsalt tahaks sellest kõiges välja tulla vaimselt tervena, et mu lapsel oleks ema, kes ongi parim ema maailmas. Mitte, et ma seda hetkel tema jaoks ei oleks, tema on mu suurim tahe siin paksu kassi seljas veel midagi ära teha. Ta on juba nii suur laps, aga minul on tunne, et ma pole saanud talle pakkuda ei miskit muud, kui emaarmastust. Mis on ju nagunii igati loogiline. Ma tahaks anda talle rohkem, tahaks anda talle kõike. Perekonda ja kodu ....

Ma olen katki. Ja mitte sellepärast, et keegi on mulle haiget teinud või oleks teinud või tahab teha, lihtsalt, iseenda pärast olen ja ma ei oska sinna mitte midagi teha. Olen omadega täiesti tupikus. Ja selles kohas, kus ma mõistan, et ma ei oskagi midagi, et tööle kuskile minna saaks (ja hetkel ju pole väga mõtet ka, kuna töötuskindlustushüvitis on täiesti normaalne ja arvestatav summa), aga tulevikumõttes. Ja ma lihtsalt mandun ära.

Vähemalt saan Liisule jagada enda superperekonda, kui meie oma pisikese kaheliikmelise perega ise hakkama PEAME saama ja end normaalselt käima peame saama!

Jõulud 2015

Jõulud 2015

Ja tegelikult ma armastan oma inimesi - teid kõiki ja elamist, aga miks see kõik peab nii kuradi keeruliselt mulle ette määratud olema? 

Karma should pay it back to me oneday.

Suur paks Eike.