Ah kui ma siin juba olen ...

No tulin vaatama, et kas kommentaare on. No ei pole mitte. Mis seal siis ikka.

Vahepealne aeg on olnud emotsionaalne, elamusterikas ... Palju on toimumas, produktiivsus on maas. Nii palju on teha, nii palju on VAJA jõuda - no ei jõua.

Liisu esimest sünnipäeva enne esimest esimest sünnipäeva tähistasime mandri vanaema, tädi Triinu ja Aigariga Roograhus. Oli väga tore päev ja vääääga head kõhutäied :) Liisu sai endale uusima mudeli laulvast targast koerast. (Jaaa mul on kõik laulud peas, eks see kink vist oligi emme lõbustamiseks rohkem).

Vahepeal majandasime Liisuga korteris veits.  Hiiumaa vanaema ja vanaisa kinkisid Liisule nurgadiivani (hakkame juba pliksile kaasavara kokku ajama, jajaa). Ja tõstsime oma elamist veidi ringi. Vahepeal asju kokku pakkides, pakkisin kogemata lapse ka ära. Hea, et keldrisse riiulile ei viinud :)

Esimene pidu esimese esimese eluaasta täitumise päeval käisid külas sugulased ja niisama kallid. Tädi urve tegi selleks puhuks meile magusat nänni. Tädi Urve on väga tore inimene, Liisule ta ka väga meeldib :) 

Teisel esimese eluaasta teisel päeval ja peol käisid minu kursusekaaslased - Johanna, Gerda koos Arabellaga, Jaana ja Reeni.

Lisaks pidasime veel kaks pidu. Titemammadega ja semukatega. Kui laupäeva õhtul lõpuks voodisse heitsin olin läbi nagu ... Läti raha? Või on neil ka euro? Krt, läbi nagu 100-aastane ära elanud inimene. Küll aga hoidis mind alal mõte, et järgmine päev on maal saun ja mõnus äraolemine :)

Pildid on mõlemad tehtud Jüripäevadel, esimene siis, kui Liisu oli ühepäevane ja teine siis kui Liisu oli ühe aasta ja ühe päevane. Parempoolsel pildil on Liisu lillekimbuga, mille tädipoeg Oskar koos emme-issiga talle sünnipäeva puhul saatis. 

... aga OH HOIDKU!!!
Alles ta ju sündis! Alles ta just tuli mu ellu!! Ja juba, JUBA, on möödas üks aasta. Aasta on terve mu elu olnud vääääga pikaajaline termin, aga nüüd!? Kas nüüd ongi siis nii, et varsti ta juba läheb kooli ja lendab pesast välja. Ma tahan veel lapsi. Kähku! :D See on olnud lihtsalt hämmastav ja lemmikuim aasta mu elus. Mu senises elus, sest nüüd iga aasta tuleb uus lemmiks, selle pisikese lemmikinimesega. See ongi nii naljakas, kuidas tema on mu number üks, ja kõik teised ongi number kahed. Mu maailm. Mu kallis ... Tänu temale, ma olen keegi! Ma olen tervelt aasta aega olnud ema ja saanud sellega hakkama - ta ju elab, ta ju hingab, ta on rõõmus, ta toob igasse mu päeva tähed ja päikese!!! Mu pisike elu! :) Aitäh Sulle Lisell!

Ja me saame hakkama. Nii kaua, kui oleme teineteisele olemas - me SAAME hakkama!


PS. Trenni pole teinud. Olen paisunud nagu melon. Motti pole. Kooliasjad tegemata. Praktika aruanne tegemata. Lõputöö - pole alustanud. Tööotsingud - pole väga vilja kandnud. Koolilõpp tundub kahtlane. Tervis - pole ka suurem asi. Aga ma ei nurise. Sest mul on Liisu. Ja ta veel õnneks ei saa aru, kui emme loll on ja näiteks kooli ei lõpeta - endal oleks lihtsalt ülimark :D.

But well, hey! Happy toughts! We're perfect! We'll manage.

Aaaaaa! Ja Magnus käis Eestis. Krdi hea on ikka näha sõpra, kes on välismaal edukas ja käib lausa Hiinas hiinlasi piitsutamas, et need JaakejaJoonaseid õmbleks :D You're perfect, my mate! <3 p="">
Ja no samas, ajalend. Homme on vanaisa surma-aastapäev ... Ja sellest saab (vist) juba 18. aastat. Ja alllles ta oli siin. Alles see oli kui tagusin lauajuppide sisse naelu ja "ehitasin" purjekaid. Ta vaikis ja elas kaasa. Pärast sikutas kõik naelad välja ja tagus sirgeks, et ma ikka jälle järgmine päev uusi ehitada saaks. Oh vanaisa ... Kallis oled!

Head ööd!

Kaks esimest sammu ja valutasin küll

Lisell tegi täna oma kaks esimest iseseisvat sammu. Praeguseks ka viimast, sest rohkemaks ta lihtsalt ei viitsinud ega võtnud ka vedu. Asi seegi. Emme on väga ärev :) ja vähemalt oli tunnistajaid, vanaema ja memme nägid ka!

Liisu siin niisama seismas.

Hommikupoole olime ka tublid. Liisu magas ilusa une ja lasi emmel õppida. Homsest hakkab koolinädal (wohoo ja oh-seda-rõõmu)! Hiljem tuli Jaana ja Liisu lasi meil veel õppida. Siis põrutasime Liisuga maale, seni kuni pliks veel autos tukut tegi käis emps oma jooksutuuril (kevad käes, jooksuaeg, mis teha). Siis läksime koos tuppa ja mina sealt edasi sauna. Võtsin mõõõõõnusalt leili ja tegin isa abiga vene keele kodutöö ka ära. Alati tuleb meeldiv vajalikuga ühendada. Väga tsill oli.

Ja lihasvalu oli ka (jess)! Eriti peale jooksmist ja sauna. Ülim tunne! Aga kükke ja kõhulihaseid plaani teha nüüd edaspidi teisipäeviti, neljapäeviti, reedeti ja pühapäeviti. Panin sellise plaani paika, kuna ma lihtsalt ei viitsinud täna teha. Kaval eks! Teen homme. Täna ju tegelikult jooksin ... Nii et täitsa looder ei ole. (see ring on umbes neli kilomeetrit äkki ... võib olla veidi vähem, mingi päev möödan üle ja ütlen teile ka, mu hiigellai lugejaskond). Ja noh, jalutamas püüan nagunii igapäev käia või vähemalt midagi (jah, oma keha) liigutada.

Head ajad on ees. Mingi selline tunne on. Täna oli kuidagi hea ilm ja tõmbas käima kohe. Sain asju tehtud. See on ka hea ja peamine. Jaja! Kõik on mõtlemises kinni. Loodan, et ka homme on edusoosiv ilm.

Tänan tähelepanu eest,

Musikallipaid,

Teie E!
PS! Life's good!

Ja ma tahaks näha, kui mu lihased homme ei valuta!

Tegin siis uuesti alustamiseks trenni täna. Erle andis soovituse, et teeksin teatud päevadel, et tekiks rutiin, mitte tüdimus. Aga eks ma ise süüdistan EstPaki tööd ka selles, et ma ei viiiiitsinud trenni teha ja olin laisk. Nüüd olen laisast üle ja hakkan virgaks.

Kaalu ja ümbermõõtu õnneks hullult juurde pole tulnud. Kuidagi moodi pidude ja söömingute ja maalkäimiste vahelt olen suutnud end ikka hoida :D

Vahepeal sai vanaema Vilma (aka omadele Memme) kaheksakümmend seitse. Sel puhul käisid Suurel reedel külas järeltulija koos oma naise oma järeltulija naise ja lastega külas (seega Kalju, Leevi, Taavi, Triinu, Hugo, Luis ja Loviise. Aaa ja koer Timmu oli ka!). Erle ja Ossu olid ka külas. Väga toredad päevad olid. 

Laupäeval käisime pidus! Liisu peiks Rommi sai juba üheseks ära, nüüd on tänasega vaid 17 päev oodata, ja Liisu saab ka üheseks. Ma ei saagi aru, et kas ma olen vana või mis, aga kuhu kurat see aeg kaob???

Ja kevad on kätte jõudnud... Mitte et mul enne oleks aega ülearu palju olnud, aga nüüd tundub, et läheb veelgi kiiremaks. Mitte, et mind nüüd oleks räigelt kuhugi pildistama kutsutud või peaks reisile minema, aga kuidagi tundub. See kevad... See ongi selline. Õppinud ma ikka ei ole. Täna hakkan. Päriselt. Ja juba natuke hakkasin tubliks. Nüüd olen veel. Viies aprill - hakkasin JÄLLE tubliks. Nii lihtne.

Vahepeal olen palju mõtisklenud eluliste asjade üle. No see mingi armastus ja asjad. Imal ja lääge värk, aga vajadus selle järele siiski on. Lootsin küll, et saan lihtsalt. Aga tundub, et ei saa üldse. Võib olla nii ongi lihtsam. Eks see kunagi tuleb mingi valge Volvo XC90'ga vms... No, see prints valgel hobusel. 

Üldsegi teevad inimesed üksteisele koguaeg nii palju haiget, et ma juba kardan igasuguseid suhteid ja asju. Aga mul on sõpru. Kes hoolivad mu tunnetest. See on peamine. Ja üldsegi, mul pole nii raske, kui ma-sa-ta-me-te-nad arvavad, ma arvan :D ... On inimesi, kellel on hulga maad raskem. Nii et, pole mõtet koguaeg hägada ja hädaldada.

I see what I like and I like what I see. Life's good!

Ja kiigu saime ka vahepeal üles. Suured tänud vanaisa Jürile!

Ja pliiiiis ostke keegi Volvo ära, tahan ka sildu põletada ...

"Näkku ei lööda" Urmas Alender

Ma laulu pole veel kuulanud, aga sõnad on niiii täppi.

Sa ütlesid: "Näkku ei lööda"
ja südamesse mind lõid.
Ära vaata mu silmadest mööda,
argust taluda mina ei või.

On otsitud saari ja mandreid,
mina otsisin inimest.
Kinni tuisanud tunnete hanges,
olin hulkuja hiline.

Taoti kunagi atradeks mõõgad,
uued rajati linnad ja jõed.
mina usu ja siiruse jõuga
sinu valed kõik tagusin tõeks

Möödakäijate irvitus jalus,
üha vähem kammitses mind
Ainult siis oli pööraselt valus,
kui kuulsin, et naerdi sind.

Minu nime ja julguse najal,
sinust jalgadel seisja sai.
lõpuks mõistsin, sul pole mind vaja,
olin sinule toetuspunkt vaid.

Ära vaata mu silmadest mööda,
nagunii olen mõistnud nüüd kõik.
Sina näkku ei hakanud lööma,
hoopis südamesse mind lõid.