... jah on hommik!

Jah ma peaks juba korteripeale kihutama ja tööd tegema hakkama. Aga no ma ei saa, ma lihtsalt PEAN enne ära kirjutama. 

Esiteks. Liisul on täna esimene päev, kui ta proovib lasteaias magada. Tema sellest küll midagi ei tea, aga ma loodan, et see ÜRITUS läheb suuuurepäraselt.

Teiseks. Kuna meie work-out teamiga liitus novembrisse ka Karin, siis mõtlesime, et teeme mõõtmise kuu lõpus ära, mitte 16. nagu meil varasemalt oli (kuna alustasime 16. september). Noh, kui esimese kuuga polnud kuskilt suur midagi kadunud (superrõngalt 1cm, reitelt samamoodi ja ka rinnalt, biitsepsit vaid üks cm juures ja kaalu tuli ka pool kilo juurde) siis kahe nädalaga suutsin korraga rohkem saavutada kui eelmise kuuga kokku.

Siis eelmisest mõõtmisest, mis oli 16. oktoober on läinud superrõngalt 2 cm, puusalt 4, kints püsis küll sama (aga jooksuga vist ei saagi loota muud) ja rinnalt 5 cm läinud. JEHUU! ja no kaal oli ka täna hommikul helde (või olin tõesti ise kergem) ja näitas 2.1 kilogrammi vähem kui eelmine kord!

Jah, mulle ei ole tegelikult oluline igasugu kaotused ja asjad, aga tuju teeb paremaks ikkagi :)

Aitäh teile motivatsioonipaketi kaaslased <3 p="">

well... it's been a while.

Inimestele ei tasu mõelda. Täielik ajaraiskamine. Ja ma ei tea, kas olen ise loll või tark, aga paljud inimesed mu lähedal tunduvad rumalad.

Trennivärgindused
Ma näen, et ma muutun. Et mu keha muutub. Ma jaksan. Ma jõuan.
14. septembrist alates hakkasime Erle ja Kertuga tabelit pidama. Mõõdame ja kaalume, täidame lahtreid - kes-kui-palju-teeb, et teha järeldused, kuidas areneme. Jah, taandareng on ka areng. Tõesti, kaalu ma kaotanud pole, aga see pole seekord olnud ka mu eesmärk. Kui mu kaalunumber 8'ga (ega suurema numbriga) ei hakka, on kõik okei. Minu peamiseks eesmärgiks oli suuta jõuda. Ja ma suudan ja jõuan. Jooksen ilma kõndimata - nagu VAU! Minu puhul, kes ma vist olen 12. kooliaasta jooksul erinevatel põhjustel kehalise kasvatuse tundidest vabastatud olnud umbes 50-60%, on see ikka super tulemus.

Septembri tabel oli leebe. Jooksud, nendel päevadel, kui käisid. Päeva joosul tehtud sammud. Plank. Kätekõverdused ja kommentaarid. Kommentaaridesse sai igaüks lisada, et mis ta siis lisaks tegi - ala kui tegin standing abs'e või käisin titega jalutamas. SEE kuu - jooks, päeva jooksul tehtud sammud, plank, biitseps, tritseps, kükid ja kommentaarid. Ja kuna kommentaaridesse lisandusid kõigil kõhulihase-seljalihased, siis kolivad nemad ka novembri tabelis stants kohta.

Samuti, paneme kuu alguses igaüks endale paika sihid. Nendest teen teile ülevaate, kui teen oma esimesed kuu kokkuvõtted.

Ja muide, ega ümbermõõdust ka kuskilt suurt midagi kadunud pole, aga kahtlane on see, et olen ikka kuidagi nii faking motiveeritud, et heaolla kohe !!!

Lisell sai vahepeal poole kaheseks. Vahelduseks oleme terved - juba kaks päeva lasteaias käinud ja täitsa tublisti hakkama ka saanud.

Liisu ja minu kallid ja head, Liisu poolteist pidu.

Kannast täitsa parajad

<3 p="">

Tea kas nüüd just superpower, aga hea oleks nii mõelda :)

...

Käisime Leetiga pildistamas.

Tädi Pille (Sooster) tegi meile superägedad QDUMi mütsid, aitäh veelkord!

... Pea läks tühjaks. Sätin magama,

Siis kui tahaks mossitada, aga põhjust nagu pole ...

Ja that's it! 

LG

Maaidüll ja paremuse poole (nagu ikka)

Aeg teeb oma töö, laps on suur ja teod ka järjest suurenevad.

Selfi.

Liisu ütleb "kass" küll, lihtsalt natuke omamoodi. Nimelt "ka" tuleb ilusti, aga edasi läheb keel suust välja ja need essid kohe mitte üldse ei kõla.

Ei läinud seenele tomatikorviga. Läks viis korvi lihtsalt ära ja tuli ise tagasi.

Triinu üheksa kuu täitumise puhul käisime Roograhus söömas. (Ei söönud pitsat, kuigi pildil nii paks, et ainult pitsat nagu söökski. Sea sisefilee wokitud juurviljadega, njommnjommnjomm).

Sissesõit Tuulevälja tallu talu väravast võetuna. Nunnu eks!

Eile õhtul panin ka oma soovid kirja ja rahakotid aknalaule. Ei jää nüüd imesi ootama, ma olen soove soovinud nagunii ja koguaeg, eks nad tulevad nagunii!

Ema ja vanaema said täna koju! Mul võttis silmad märjaks, kui nägin neid onu Kaljuga hoovi sõitmas, nii hea tunne oli, et nende soov täitus ja nad koju said! Eks see oli ju natuke minu soov ka. Aga muidu olime meie neljapäevast saati Liisuga maal pagenduses. Idüll tõesti. Teed tule pliidi alla, et soe oleks. Tood keldrist (okei praegu veel on kuuri all) kartuleid, et süüa teha. Jalutad hoovi peal ringi, et head õhku hingata jne. Väga mõnus. Veetsime aega üsnagi produktiivselt. Ja no LINNAS oli ka ikka vaja käia. No poes ja nii. Evelin ja kompanii olid ka Hiius, nendega toimetasime ringi ja käisime Triinu sünnipäeva tähistamas - kolmveerand aastat ei ole ka ikka niisama!

See nädal sõidame meie jällegi neile külla. Tegelikult on peamise põhjus küll autoparandus, aga külas pole ka ammu käinud, nii et vahelduse mõttes ma täitsa ootan kuhugi minemist, eriti sinna! Aga autol on mingi roolilati error, kätekõverdusi just õhtul tegema ei peaks ühesõnaga. Ei mingit roolivõimu, see mandrile sõit saab tore olema! 

Ah teate, mul on nii põnev... nagu KOGUAEG! Elu on ikka seiklus. Ja elu on põnev. Ja ... Elu on ilus!

Loodan, et Teil kõigil (need kolm inimest) on ka kõik tore ja hea!


Kallliiiid!

patune vahvlipäev 3+ vahvliga

Head hetked elus on need, kui millegi enda jaoks lahti mõtestad ja millestki, millest, et enne aru pole saanud, järsku saad! Need on head hetked. Need hetked teevad meid suureks, täiskasvanuks. Üks asi, mille samuti avastasin täna, et elu alles algab. Liisu vanus on alles ÜKS! Tuleb veel kaks, kolm, neli jne. See üks saab kaheks ja see on alles algus meie teekonnale. Me oleme koos! Ma annan endast parima, et anda talle kõik ja ma pingutan selle nimel! Ja ma saan hakkama! Ükskõik, kas meie duosse kunagi lisandub keegi kolmas või mitte.

Ja kui tagala on kindel. On olemas kõik, mis eluks vajalik koos kindlustundega - tuleb ka laps, mehega või ilma, aga tuleb teine veel. Aga sinnamaani on aega.

Ma olen ajas, kus tunnen enese kindlustunnet ja arengut IGA PÄEV. Muidugi ma olen kohati ebakindel, sest kaikad kodarates on küll väiksemaks jäänud ja segavad mind vähem, kuna oskan neile vähem tähelepanu pöörata ja neid ignoreerida, aga nad siiski ON seal.

Siiani mu rekordjooks!

Kui ma jooksen siis tänaseks olen paika pannud endale näiteks selle, et ma ei kõnni (no ok, peatun, kui pael lahti läheb või ükspäev lõi näiteks kramp säärelihassse) ja ma ei tapa ennast! Ma jooksen nii, et mõnus oleks. Ja eilse jooksuga oli hämmastav lugu see, et ma ei olnud jooksult naastes väsinud - mul oli energiat ülegi ja ülihea olla! Muidugi see võis olla ka sellest, et reede ja laupäev olid mul laisad päevad ... aga kes kurat seda ikka teab.

Täna oli mul üle piiiiika aja esimene patupäev. Olin ammu nendest krõbedatest vahvlitest ja shokolaadijäätisest koos unistanud. Nojah, siin nad nüüd on need vahvlid. Tegemise ajal nosisin veidi, sellest ja nende vorpimisest läks süda juba üsna pahaks, et kui lõpetasin, ei hakanudki kohe neid sööma. Lõpuks ikka sõin kolm tükki koos jäätisega ära, aga ... mingit vau-efekti ei tekkinud, seega, patupäev läks veel aiataha ka! 

Tegelikult on mul palju sügavmõttelist huinamuinat peas, aga ma arvan, et seda pole mõtet siia kõike kirja panna. :D

Head ööd,

elu on ilus, ilus on elu. woop-woop.

PS! Head lasteaeda neile, kes homme sinna lähevad. Me ka ükspäev tuleme. Tsau!

Cold season ja natuke trenni

Eks seda räägiti ka, et tuleb-tuleb, ega ta teil teistmoodi pole kui teistel. Ei uskunud. Liisu pole KUNAGI raskelt külmetunud ega mingis viiruses olnud. Tuli. Tuli üsna ootamatult ja läheb raskelt.

Nohu tekkis juba kolmapäeval, lasteaeda ei läinud ka neljapäeval. Neljapäeva öösel vastu reedet ärkasime pideval - hingamine oli raske ja uni ei tahtnud peal püsida. Hommikul helistasime esimese asjana perearstile. Käsk teha auru ja anda juua - tuleb kella kahepaiku vaatama. Kell kolm olime Hiiumaa Haiglas. Alguses keegi muidugi ei teadnud midagi, aga mina teadsin, et perearst helistas haiglasse ette ja kõiki vajalikke oli teavitatud pidanud olema. Nutumaik kurgus kõndisin kiirel sammul mööda haiglat ringi, täiesti loid laps ühe käe peal ja teise käe otsas kaasapakitud kohver. Lõpuks leidsime inimesed, kes midagi teadsid, meid suunasid, paigutasid, uurisid, ravisid. Diagnoos - bronhiit ja kõriturse. Oh seda ema südant. Terve reedese päeva ja õhtu ta oli nunnukas, ainult süles ja magas. Õde ütleski, et naudi seda, lootuses, et sellist olukorda enam tükkaega ei tule.

 

Eks ma siis nautisin. Aga vähemalt hakkas tal üsnagi kiirelt parem - kella ühest neljani oli mänguhoog sees (vabandan kõikide hooldusosakonna patsientide ees, kuigi arvestades seda keskmist vanust seal võin ebaviisakalt loota, et ehk nad ei kuulnud). Siis poolteist tundi und ja poole kuuest uuesti üles. Pühapäeval saime juba kodusele ravile. Ise auru ja vaikset taastumist. Lasteaed oli mittesoovituslik mõneks ajaks, kuna antibiootikumide kuur nõrgestas tibulinnu immuunsüsteemi veidi ära. Parem karta kui kahetseda. Küll see emme jõuab tööle minna ka :)

Küll aga paraku asjad käivad kuidagi järjest või kolmekaupa, igatahes, kus on sinna tuleb juurde. Halb ütlus tegelikult. Nagu ka kaks ilma kolmandata ei jää. Kui Liisu oli peale tädi Inget (kes sa oled kallis ja elad meie südametes igavesti edasi) teine, siis kolmandaks patsiendiks seal osakonnas sai vanaema. Oh, mu kallis vanaema! Meid kirjutati välja, vanaema kirjutati sisse. Samal päeval. Olukord stabiilne, aga täna viidi ta kärarikkasse ja ülbesse pealinna uuringutele. Me keegi üldse ei taha, et ta seal olema peaks, aga paraku peab. Loodan, et meie memme tuleb kiiresti koju. 

Ja empsust on kahju. Tõesti on. Ta on alati see tugev. See kalju. See imetabane inimene, kes suudab kõike ja kõiki püsti hoida, ise murdumata. Ja ma ei oska kuidagi aidata ...

Erle ja Kertuga 

Meil on tabel. Me jookseme. Me mõõdame. Teeme planki. Kätekõverdusi. Kaalume. Ei söö suhkruid. Ei söö nisujahu. That's it. Annan endas parima või suren proovides. 

Tööotsingutest

Mul on kolm asja, aga ma veel täpselt ei tea, et kuidas ja mida ma siis ikkagi teen? Ma teen neid kõiki kolme, aga mis mahus? millal? kellega? mille eest? Need vaja veel selgeks rääkida ja siis võib asjad lukku panna ja muule ilmale teatavakski ehk teha. Küll te veel kuulete minust!!!

PS! Pakkumistele-põnevatele endiselt avatud :)

...

ükspäev kui otsustasin ja mõtlesin, et olen üksi ja siis on hea. Too päev ... see otsus ei tulnud niisama. Lihtsalt, too päev, sain aru, et asjal ei ole mõtet, kui Sa oled selle vatsakese jupi kellelgi kuskile juba ära andnud, teadmata, kas selle tagasi saad. Ma ei taha lihtsalt olla keegi lambine. Ma olen palju rohkem väärt. Ma olen 27 ja sain sellest nüüd aru. Olen rohkemat väärt ja ei pea põlvist nõrgaks minema, kui keegi komplimendi teeb või mulle tähelepanu pöörab. Aga kui paganama palju sellised on! Iga nädalavahetus. Iga nädalavahetus uus?!!! Milleks? Ma ei kujutaks sellist elu ette. Selline pagas kaasa võtta? Kas "nende" tulevaste printside hobused ikka ära jõuavad kanda? Ma lihtsalt ei tahakski istuda oma printsi hobusele sellise pagasiga, sest mis mu väärtus siis oleks? Suurt midagi. 

Ja kui see pole, see tema, kes selle jupikese vatsakesest võttis. Siis küll ta tuleb! Küll ta leiab mu ülesse. Ja kui ka ei leia, siis ... Kolin kuskile lõunasse ära kui Liisu oma elu peal ja hakkan seal muhedat elu elama ja seda nautima. Muidugi kaob mu unistus kolmest lapsest, kodust jne, aga eks see bioloogiline kell ka ikka tiksub juba. :)

Üldiselt on praegu pea kuidagi laiali otsas. Keskenduda ei suuda, et otsusteni jõuda jne. Ma pole matnud maha ühtki mõtet ega soovi seoses enda ja Liselliga. Aga ... mu ideed ei jõua isegi arenduseni. Mu plaanid on poolikud. Mu ... Persse, ma teen viisaastaku plaani! 

Vahepeal käisime Annjuška 107. sünnipäeval ka.

Ah eks aitab ka. Muidu tundungi äkki liiga targana.

Ell gee ;)

Kalli-kalli ja uskuge armastusse iga päev, ka siis, kui te seda ei tunne!

Ainult neli kuud on möödas...

Hmm, statistika järgi tundub, et ikka oodatakse (või vähemalt keegi ootab), et ma kirjutaks.... Ma annan endast parima.

No, esimene päev peale viimast postitust sain ka siis 27, aga päriselt ei olene mu kirjutamisvaegus sellest, et langesin oma vanuse tõttu sügavasse stressi või midagi taolist. Lihtsalt ... nii palju toimus, aga samas kirjutada polnud nagu millestki.

Ise arvan, et suvega elasin end välja. Tänaseks võtsin vastu otsuseid ala nagu võtan ennast käsile, kasvatan last ja teen seda hästi, teen trenni, olen igatepidi tubli... ja si*amagnet ka enam olla ei viitsi, seega ... ei ühtki meest mu elus... (Peale isa. Ja Oskari. Ja Guido ja Juku ja Matu jne, aga no saate aru küll.)  Aga põhiasi "miks" vastuseks on, et ma lihtsalt EI VIITSI! Mu ema on alati öelnud, et see "ei viitsi" pole kellegi asi, aga ma arvan, et ta kiidab mu otsuse hetkel heaks.

Mul pole ju meest vajagi, kui mul selline AARE on! <3 td="">

Vahepeal on nii palju toimunud, selliseid asju, millest vist tagantjärgi kirjutada pole väga mõtet. Ja osade asjadega on nii, et ei taha ka.

Küll aga, vaimustun ma endiselt väikestest asjadest ... Mis samas mu enda jaoks üsna suured on. Nimelt. Ma suudan joosta umbes viis kilomeetrit ilma suremata, ilma pistmiseta ja ilma kõndimata - suurepärane saavutus, emasvaal. Aga samas, ma tunnen ja tean, et see viib kuhugi. Ma olen ise rahul.

Samas nüüd siin tavalisematest ja elulisematest asjadest rääkida, siis harjutame Liisuga hetkel lasteaias käimist. Esimese nädala elasime üle (mõlemad) ja homsest juba uus nädal. Väga põnev aeg on. Töö kohapealt ka asjad veel lahtised, et mis ja kas ja kuhu ja kuidas ja "tegelt ka vää?", aga saame hakkama. Eks seda saab terve maailm jooksvalt teada.

Ma hakkan vist postitusi lõigutama siin. Et noh, ala "emasvaal võtab alla (kui võtab)" lõik ja lõik "Lisell" jne. Muidu on kõik nagu pudru ja kapsad ... kuigi samas ... Ongi ju! Ah võibolla järgmine kirjatükk tuleb jälle vabsee peale jõule. Ärge siis pahandage.

Igatahes. Homme on lasteaiapäev ja Eike peab magama minema (see on ikka päris väsitav tegelikult ka). Ja samas, üle mitme-setme aja tegin ka planki ja kõhulihaseid (neid mida ikka tegin) ja tuuleveskit ka, nii et võib linnukese kirja panna. Telekat muide vaatan ka õhtuti nüüd kettal seistes. Muidu ei luba endal telekat vaadata, siis saadan end parem hoopis magama.

Suitsetamisest proovin ka jõudu- ja järkumööda loobuda. Proovin. Vaikselt.

Armastan elu!
Kalli-kalli!

Teie,
eiks.

Kopp on ees. Itk ja hala.

Täna on üks selline päev ... kus no kohe mitttte midagi ei taha ja kõik tundub nii halvasti jne. Ei tea, kas asi on esmaspäevas või sellest, et homsest hakkab koolinädal või sellest et homme miljoniseks saan. Igatahes, ma stressan ja ma ei oska sellega mitte midagi peale hakata. Kui saaks selle stressiasjanduse kuidagi energiaks konvertida, that would be just fine... Ja JAH, ma tean, olen pidevalt rääkinud, et stress on "moehaigus" ja pseudoprobleem eestlaste seas. Aga ... palun vabandust nüüd te kõik, kellele olen seda väites liiga teinud (75% teil, on see ikkagi ülemõtestatusest tulenev).

Ja okei, ma ilmselt mõtlen ka üle, aga ega midagi ilusat pole siin küll. Ja tegelikult on ainult üks asi, mis mind närvi ajab. See, et ma olen üksik. (Jah, mul on laps, aga te saate aru küll, mida ma mõtlen). Ma olen olnud üksik terve elu. Tagantjärele näen, et olin üksik ka siis, kui ta mu kõrval oli. Võib olla olin üksildasem veelgi. Ja see, et ma ilmselt JÄÄNGI elu lõpuni üksikuks, ajab mind rohkem närvi kui teeb kurvaks. Kas ma peaks tõesti olema 50-kilone, blond, rinnakas, täiusliku hambumuse ja mega iseloomuga piff, et kedagi enda kõrvale saada? (Jah jälle ma üldistan, sorri, tuju on selline).

Ma ei teagi, mida mõelda, et kas olen mõttetu või olen kole või ... lihtsalt ülekaaluline või ma ei tea. Ma vist ei ole praegu mina ise ... või just olen ja kõik muu, mis ma enamasti olen, on see, kes ma pole. Ma tõesti ei tea vist, milline inimene ma olen ... Ma ei tunne ennast. Ma ei hinda ennast. Kuidas siis tegelikult keegi teinegi saaks? Aga no tõesti, kas siis need õnnelikes ja vähem õnnelikes suhetes inimesed kõik armastavad ennast või? Mu arust enesearmastamine ei ole ... nagu superäge vms. Ma vist peaks oma mõtteviise muutma. Nagu see oleks nii lihtne.

Tahaks osata asju õigesti mõtestada ja oskusi maailma parandada (ja vabandust, aga esialgu siiski enda maailma). Kas mul on pakkuda oma lapsele täisväärtuslik elu? Sellest olen juba aru saanud, et seda pean pakkuma talle üksi (nii kui naa suhtes), aga ... Mis on MUL talle anda. Ta on paremat väärt, kui see, mis mina talle olen. Muidugi on oma emme kõige kallim, aga ... mul on tast kahju lihtsalt. Ma pean tema pärast suutma end käsile võtta. Välja rebida ja normaalseks inimeseks hakata.

Selline ma ka olla ei taha nagu praegu olen igatahes. Homme on parem. Alati on. Aga ausalt, saan aru vist, miks kannatlikus voorus on. Et nagu suudad koguaeg tsill olla vms? A no ma ei suuda küll. Flippab ära noh.

Ah head aega, paremate päevadeni.

Ah kui ma siin juba olen ...

No tulin vaatama, et kas kommentaare on. No ei pole mitte. Mis seal siis ikka.

Vahepealne aeg on olnud emotsionaalne, elamusterikas ... Palju on toimumas, produktiivsus on maas. Nii palju on teha, nii palju on VAJA jõuda - no ei jõua.

Liisu esimest sünnipäeva enne esimest esimest sünnipäeva tähistasime mandri vanaema, tädi Triinu ja Aigariga Roograhus. Oli väga tore päev ja vääääga head kõhutäied :) Liisu sai endale uusima mudeli laulvast targast koerast. (Jaaa mul on kõik laulud peas, eks see kink vist oligi emme lõbustamiseks rohkem).

Vahepeal majandasime Liisuga korteris veits.  Hiiumaa vanaema ja vanaisa kinkisid Liisule nurgadiivani (hakkame juba pliksile kaasavara kokku ajama, jajaa). Ja tõstsime oma elamist veidi ringi. Vahepeal asju kokku pakkides, pakkisin kogemata lapse ka ära. Hea, et keldrisse riiulile ei viinud :)

Esimene pidu esimese esimese eluaasta täitumise päeval käisid külas sugulased ja niisama kallid. Tädi urve tegi selleks puhuks meile magusat nänni. Tädi Urve on väga tore inimene, Liisule ta ka väga meeldib :) 

Teisel esimese eluaasta teisel päeval ja peol käisid minu kursusekaaslased - Johanna, Gerda koos Arabellaga, Jaana ja Reeni.

Lisaks pidasime veel kaks pidu. Titemammadega ja semukatega. Kui laupäeva õhtul lõpuks voodisse heitsin olin läbi nagu ... Läti raha? Või on neil ka euro? Krt, läbi nagu 100-aastane ära elanud inimene. Küll aga hoidis mind alal mõte, et järgmine päev on maal saun ja mõnus äraolemine :)

Pildid on mõlemad tehtud Jüripäevadel, esimene siis, kui Liisu oli ühepäevane ja teine siis kui Liisu oli ühe aasta ja ühe päevane. Parempoolsel pildil on Liisu lillekimbuga, mille tädipoeg Oskar koos emme-issiga talle sünnipäeva puhul saatis. 

... aga OH HOIDKU!!!
Alles ta ju sündis! Alles ta just tuli mu ellu!! Ja juba, JUBA, on möödas üks aasta. Aasta on terve mu elu olnud vääääga pikaajaline termin, aga nüüd!? Kas nüüd ongi siis nii, et varsti ta juba läheb kooli ja lendab pesast välja. Ma tahan veel lapsi. Kähku! :D See on olnud lihtsalt hämmastav ja lemmikuim aasta mu elus. Mu senises elus, sest nüüd iga aasta tuleb uus lemmiks, selle pisikese lemmikinimesega. See ongi nii naljakas, kuidas tema on mu number üks, ja kõik teised ongi number kahed. Mu maailm. Mu kallis ... Tänu temale, ma olen keegi! Ma olen tervelt aasta aega olnud ema ja saanud sellega hakkama - ta ju elab, ta ju hingab, ta on rõõmus, ta toob igasse mu päeva tähed ja päikese!!! Mu pisike elu! :) Aitäh Sulle Lisell!

Ja me saame hakkama. Nii kaua, kui oleme teineteisele olemas - me SAAME hakkama!


PS. Trenni pole teinud. Olen paisunud nagu melon. Motti pole. Kooliasjad tegemata. Praktika aruanne tegemata. Lõputöö - pole alustanud. Tööotsingud - pole väga vilja kandnud. Koolilõpp tundub kahtlane. Tervis - pole ka suurem asi. Aga ma ei nurise. Sest mul on Liisu. Ja ta veel õnneks ei saa aru, kui emme loll on ja näiteks kooli ei lõpeta - endal oleks lihtsalt ülimark :D.

But well, hey! Happy toughts! We're perfect! We'll manage.

Aaaaaa! Ja Magnus käis Eestis. Krdi hea on ikka näha sõpra, kes on välismaal edukas ja käib lausa Hiinas hiinlasi piitsutamas, et need JaakejaJoonaseid õmbleks :D You're perfect, my mate! <3 p="">
Ja no samas, ajalend. Homme on vanaisa surma-aastapäev ... Ja sellest saab (vist) juba 18. aastat. Ja alllles ta oli siin. Alles see oli kui tagusin lauajuppide sisse naelu ja "ehitasin" purjekaid. Ta vaikis ja elas kaasa. Pärast sikutas kõik naelad välja ja tagus sirgeks, et ma ikka jälle järgmine päev uusi ehitada saaks. Oh vanaisa ... Kallis oled!

Head ööd!

Kaks esimest sammu ja valutasin küll

Lisell tegi täna oma kaks esimest iseseisvat sammu. Praeguseks ka viimast, sest rohkemaks ta lihtsalt ei viitsinud ega võtnud ka vedu. Asi seegi. Emme on väga ärev :) ja vähemalt oli tunnistajaid, vanaema ja memme nägid ka!

Liisu siin niisama seismas.

Hommikupoole olime ka tublid. Liisu magas ilusa une ja lasi emmel õppida. Homsest hakkab koolinädal (wohoo ja oh-seda-rõõmu)! Hiljem tuli Jaana ja Liisu lasi meil veel õppida. Siis põrutasime Liisuga maale, seni kuni pliks veel autos tukut tegi käis emps oma jooksutuuril (kevad käes, jooksuaeg, mis teha). Siis läksime koos tuppa ja mina sealt edasi sauna. Võtsin mõõõõõnusalt leili ja tegin isa abiga vene keele kodutöö ka ära. Alati tuleb meeldiv vajalikuga ühendada. Väga tsill oli.

Ja lihasvalu oli ka (jess)! Eriti peale jooksmist ja sauna. Ülim tunne! Aga kükke ja kõhulihaseid plaani teha nüüd edaspidi teisipäeviti, neljapäeviti, reedeti ja pühapäeviti. Panin sellise plaani paika, kuna ma lihtsalt ei viitsinud täna teha. Kaval eks! Teen homme. Täna ju tegelikult jooksin ... Nii et täitsa looder ei ole. (see ring on umbes neli kilomeetrit äkki ... võib olla veidi vähem, mingi päev möödan üle ja ütlen teile ka, mu hiigellai lugejaskond). Ja noh, jalutamas püüan nagunii igapäev käia või vähemalt midagi (jah, oma keha) liigutada.

Head ajad on ees. Mingi selline tunne on. Täna oli kuidagi hea ilm ja tõmbas käima kohe. Sain asju tehtud. See on ka hea ja peamine. Jaja! Kõik on mõtlemises kinni. Loodan, et ka homme on edusoosiv ilm.

Tänan tähelepanu eest,

Musikallipaid,

Teie E!
PS! Life's good!

Ja ma tahaks näha, kui mu lihased homme ei valuta!

Tegin siis uuesti alustamiseks trenni täna. Erle andis soovituse, et teeksin teatud päevadel, et tekiks rutiin, mitte tüdimus. Aga eks ma ise süüdistan EstPaki tööd ka selles, et ma ei viiiiitsinud trenni teha ja olin laisk. Nüüd olen laisast üle ja hakkan virgaks.

Kaalu ja ümbermõõtu õnneks hullult juurde pole tulnud. Kuidagi moodi pidude ja söömingute ja maalkäimiste vahelt olen suutnud end ikka hoida :D

Vahepeal sai vanaema Vilma (aka omadele Memme) kaheksakümmend seitse. Sel puhul käisid Suurel reedel külas järeltulija koos oma naise oma järeltulija naise ja lastega külas (seega Kalju, Leevi, Taavi, Triinu, Hugo, Luis ja Loviise. Aaa ja koer Timmu oli ka!). Erle ja Ossu olid ka külas. Väga toredad päevad olid. 

Laupäeval käisime pidus! Liisu peiks Rommi sai juba üheseks ära, nüüd on tänasega vaid 17 päev oodata, ja Liisu saab ka üheseks. Ma ei saagi aru, et kas ma olen vana või mis, aga kuhu kurat see aeg kaob???

Ja kevad on kätte jõudnud... Mitte et mul enne oleks aega ülearu palju olnud, aga nüüd tundub, et läheb veelgi kiiremaks. Mitte, et mind nüüd oleks räigelt kuhugi pildistama kutsutud või peaks reisile minema, aga kuidagi tundub. See kevad... See ongi selline. Õppinud ma ikka ei ole. Täna hakkan. Päriselt. Ja juba natuke hakkasin tubliks. Nüüd olen veel. Viies aprill - hakkasin JÄLLE tubliks. Nii lihtne.

Vahepeal olen palju mõtisklenud eluliste asjade üle. No see mingi armastus ja asjad. Imal ja lääge värk, aga vajadus selle järele siiski on. Lootsin küll, et saan lihtsalt. Aga tundub, et ei saa üldse. Võib olla nii ongi lihtsam. Eks see kunagi tuleb mingi valge Volvo XC90'ga vms... No, see prints valgel hobusel. 

Üldsegi teevad inimesed üksteisele koguaeg nii palju haiget, et ma juba kardan igasuguseid suhteid ja asju. Aga mul on sõpru. Kes hoolivad mu tunnetest. See on peamine. Ja üldsegi, mul pole nii raske, kui ma-sa-ta-me-te-nad arvavad, ma arvan :D ... On inimesi, kellel on hulga maad raskem. Nii et, pole mõtet koguaeg hägada ja hädaldada.

I see what I like and I like what I see. Life's good!

Ja kiigu saime ka vahepeal üles. Suured tänud vanaisa Jürile!

Ja pliiiiis ostke keegi Volvo ära, tahan ka sildu põletada ...

"Näkku ei lööda" Urmas Alender

Ma laulu pole veel kuulanud, aga sõnad on niiii täppi.

Sa ütlesid: "Näkku ei lööda"
ja südamesse mind lõid.
Ära vaata mu silmadest mööda,
argust taluda mina ei või.

On otsitud saari ja mandreid,
mina otsisin inimest.
Kinni tuisanud tunnete hanges,
olin hulkuja hiline.

Taoti kunagi atradeks mõõgad,
uued rajati linnad ja jõed.
mina usu ja siiruse jõuga
sinu valed kõik tagusin tõeks

Möödakäijate irvitus jalus,
üha vähem kammitses mind
Ainult siis oli pööraselt valus,
kui kuulsin, et naerdi sind.

Minu nime ja julguse najal,
sinust jalgadel seisja sai.
lõpuks mõistsin, sul pole mind vaja,
olin sinule toetuspunkt vaid.

Ära vaata mu silmadest mööda,
nagunii olen mõistnud nüüd kõik.
Sina näkku ei hakanud lööma,
hoopis südamesse mind lõid.

Kell on see, et tõstan lauale õppimise asjad, võtan läätsed silmast ära ja asendan prillidega ja vähemalt valmistun õppimiseks. (päeval ei saa prillidega olla, Liisule meeldib neid ära võtta)

Ega ma kaugemale sellest õppimise plaanist jõudnud polegi. Aga ma pean. Tänane edusamm on juba see, et kirjutasin lehekestel välja kõik asjad, mis vaja teha on. Neid lehekesi tuli üksteist. Ma lihtsalt PEAN ennast kokku võtma. Ilmselt mitte küll täna. Ega ka mitte homme. Aga ehk siis ülehomme :)

Ma olen praegu hullul igasuguste tarkuseterakeste lainel ja salvestan neid teadlikult endale arvutisse. Kuidagi teevad enesetunde paremaks, aitavad ... Annavad motivatsiooni jne. 

Tahaks endale sellist päris oma kodu, kuhu saaks igasuguseid ägedaid asju seinade peale panna ja asju kujundada ... Mul on kodu küll jah, aga ma olen siin nii nii kaua elanud, et ma ei tegi, kas mu alateadvus ei taha või oska siin midagi ette võtta. Ja eks seda ruumi ole ka vähevõitu. Ma ikka hakkan varsti jõukaks ja saan kõik, mida tahan. Selline on plaan. Ja ega ma ju tegelikult palju ei tahagi. Kodupesa endale ja Liisule ning headturvalistmitteparandustvajavat autot samuti endale ja Liisule ning rüperaali, mida saaks usaldada. Kolm asja. Pole ju palju?

Ah no muidugi, reisida tahaks ka. Jälle Liisuga. Aga küll ma jõuan kõike teha. Unistan suurelt, pingutan (kui jõuan) ja saangi!

Aprilli alguses tuleb Erl oma kompaniiga Hiidu. Ma nii ootan. Ehk saan juuksetuuningutki ja Liisul võiks esimese tukalõikuse ka juba teha, hakkab silma minema teine...

Ah ei tule siit midagi. Head ööd!