Nohu tekkis juba kolmapäeval, lasteaeda ei läinud ka neljapäeval. Neljapäeva öösel vastu reedet ärkasime pideval - hingamine oli raske ja uni ei tahtnud peal püsida. Hommikul helistasime esimese asjana perearstile. Käsk teha auru ja anda juua - tuleb kella kahepaiku vaatama. Kell kolm olime Hiiumaa Haiglas. Alguses keegi muidugi ei teadnud midagi, aga mina teadsin, et perearst helistas haiglasse ette ja kõiki vajalikke oli teavitatud pidanud olema. Nutumaik kurgus kõndisin kiirel sammul mööda haiglat ringi, täiesti loid laps ühe käe peal ja teise käe otsas kaasapakitud kohver. Lõpuks leidsime inimesed, kes midagi teadsid, meid suunasid, paigutasid, uurisid, ravisid. Diagnoos - bronhiit ja kõriturse. Oh seda ema südant. Terve reedese päeva ja õhtu ta oli nunnukas, ainult süles ja magas. Õde ütleski, et naudi seda, lootuses, et sellist olukorda enam tükkaega ei tule.
Eks ma siis nautisin. Aga vähemalt hakkas tal üsnagi kiirelt parem - kella ühest neljani oli mänguhoog sees (vabandan kõikide hooldusosakonna patsientide ees, kuigi arvestades seda keskmist vanust seal võin ebaviisakalt loota, et ehk nad ei kuulnud). Siis poolteist tundi und ja poole kuuest uuesti üles. Pühapäeval saime juba kodusele ravile. Ise auru ja vaikset taastumist. Lasteaed oli mittesoovituslik mõneks ajaks, kuna antibiootikumide kuur nõrgestas tibulinnu immuunsüsteemi veidi ära. Parem karta kui kahetseda. Küll see emme jõuab tööle minna ka :)
Küll aga paraku asjad käivad kuidagi järjest või kolmekaupa, igatahes, kus on sinna tuleb juurde. Halb ütlus tegelikult. Nagu ka kaks ilma kolmandata ei jää. Kui Liisu oli peale tädi Inget (kes sa oled kallis ja elad meie südametes igavesti edasi) teine, siis kolmandaks patsiendiks seal osakonnas sai vanaema. Oh, mu kallis vanaema! Meid kirjutati välja, vanaema kirjutati sisse. Samal päeval. Olukord stabiilne, aga täna viidi ta kärarikkasse ja ülbesse pealinna uuringutele. Me keegi üldse ei taha, et ta seal olema peaks, aga paraku peab. Loodan, et meie memme tuleb kiiresti koju.
Ja empsust on kahju. Tõesti on. Ta on alati see tugev. See kalju. See imetabane inimene, kes suudab kõike ja kõiki püsti hoida, ise murdumata. Ja ma ei oska kuidagi aidata ...
Erle ja Kertuga
Meil on tabel. Me jookseme. Me mõõdame. Teeme planki. Kätekõverdusi. Kaalume. Ei söö suhkruid. Ei söö nisujahu. That's it. Annan endas parima või suren proovides.
Tööotsingutest
Mul on kolm asja, aga ma veel täpselt ei tea, et kuidas ja mida ma siis ikkagi teen? Ma teen neid kõiki kolme, aga mis mahus? millal? kellega? mille eest? Need vaja veel selgeks rääkida ja siis võib asjad lukku panna ja muule ilmale teatavakski ehk teha. Küll te veel kuulete minust!!!
PS! Pakkumistele-põnevatele endiselt avatud :)
...
ükspäev kui otsustasin ja mõtlesin, et olen üksi ja siis on hea. Too päev ... see otsus ei tulnud niisama. Lihtsalt, too päev, sain aru, et asjal ei ole mõtet, kui Sa oled selle vatsakese jupi kellelgi kuskile juba ära andnud, teadmata, kas selle tagasi saad. Ma ei taha lihtsalt olla keegi lambine. Ma olen palju rohkem väärt. Ma olen 27 ja sain sellest nüüd aru. Olen rohkemat väärt ja ei pea põlvist nõrgaks minema, kui keegi komplimendi teeb või mulle tähelepanu pöörab. Aga kui paganama palju sellised on! Iga nädalavahetus. Iga nädalavahetus uus?!!! Milleks? Ma ei kujutaks sellist elu ette. Selline pagas kaasa võtta? Kas "nende" tulevaste printside hobused ikka ära jõuavad kanda? Ma lihtsalt ei tahakski istuda oma printsi hobusele sellise pagasiga, sest mis mu väärtus siis oleks? Suurt midagi.
Ja kui see pole, see tema, kes selle jupikese vatsakesest võttis. Siis küll ta tuleb! Küll ta leiab mu ülesse. Ja kui ka ei leia, siis ... Kolin kuskile lõunasse ära kui Liisu oma elu peal ja hakkan seal muhedat elu elama ja seda nautima. Muidugi kaob mu unistus kolmest lapsest, kodust jne, aga eks see bioloogiline kell ka ikka tiksub juba. :)
Üldiselt on praegu pea kuidagi laiali otsas. Keskenduda ei suuda, et otsusteni jõuda jne. Ma pole matnud maha ühtki mõtet ega soovi seoses enda ja Liselliga. Aga ... mu ideed ei jõua isegi arenduseni. Mu plaanid on poolikud. Mu ... Persse, ma teen viisaastaku plaani!
Vahepeal käisime Annjuška 107. sünnipäeval ka.
Ah eks aitab ka. Muidu tundungi äkki liiga targana.
Ell gee ;)
Kalli-kalli ja uskuge armastusse iga päev, ka siis, kui te seda ei tunne!
No comments:
Post a Comment