Ma olen ikka täiega paks!

Aga noh. Elu on selline! Paks on täielik state-of-mind. Ega ma ei pea ju olema. Ma tean, et ma ei pea. Asi nagu on paranenud ka, aga alates sellest viimasest tagasilangusest on mott suhteliselt null olnud. Samas, täna panin kokku oma esimesed enne ja pärast pildid - täitsa arengut on näha. Kehale on nagu kuju tulnud. Aga ... samas ... areng pole piisav, et sellega eputada :) Veel ei näe. Kilosid alates algusest läinud vaid 3,8 ja sentimeetreid 8-9, aga kaalumine on homme ... noh, ega seal vast enam midagi ei muutu :)

Tänane päev iseenesest oli suhteliselt dramaatiline, vähemalt Liisu jaoks. Köha ja okse ja ... noh, minu jaoks siiski ka üsnagi. Raske on vaadata, kui ei saa oma last aidata... Aga ta on ikkagi selline särasilmne ja nunnu. Laseb paha välja ja hakkab itsitama.

Lisell ja Oskar in action

 Liisu sai vahepeal kümne kuuseks. Kurat! Kaks kuud veel ja ongi aastane. Time give mercy! Samas Triinu sai juba kahekuuseks. Nad kokku ongi juba aastased!

 Samal päeval käisime kursakatega "õpipäeval". Jutumärkidesse läks ta sellepärast, et seda me ei teinud. No, ma ei tea, aeg läks ja heas seltskonnas läheb ta ju nii-nii kiiresti. Korraks ikka võtsime vihikud lahti, aga siis naersime juba uue asja üle ja siis ta jälle jäi - see õppimine. Küll jõuab seda kiiret asja. Aga kohtumine toimus Jaana uues kodus! Väga muhe ja hubane korter. Olen ta valikuga väga rahul ja kiidan heaks. Muidu oleks ta vist sealt kohe minema vedanud, kui see mulle meeldinud poleks. ... okei seda ka tegelikult mitte, aga mulle meeldis ta kodu, nii et ma ei pea siin teooriaid looma, et mis oleks siis olnud kui ...

Mis oleks olnud kui ...
ükspäev küll mõtlesin sellele. Oleks laps, maja, auto, mees, kodu, pesa ...

Aga ... tegelikult on ikka endiselt hea, et nii läks. Sel poleks ju mõtet olnud, kui nii läks, siis ju pidigi nii minema. Aga ma arvan, et alati jääb see mõte, et kuidas siis oleks olnud või mis oleks võinud olla ja teistmoodi olla. Aga olen rõõmus ja roosa, proovin olla tubli, saada hakkama! Ja ma saangi, sest muud varianti lihtsalt pole.

Ma vist ei oska blogida ...

Mul vist tegelikult ei olegi koledaid sõpru, peaks hankima mõned.

Vahepeal oli Eesti sünnipäev. 97, ka täitsa vana teema! 

Minu väike vedurijuht! Tegelikult tegime Gerdaga asjaajamise kodutööd, tehtud saime ka.

Ja see on minu väga äge kursus HAKis :)

Muidu kõik enamvähem. Õppima peaks. Äriplaani peaks kirjutama. Trenni peaks tegema. Sööma peaks ka, aga kuidagi ei viitsi. Vähemalt ühe asjaga olin vahepeal tubli. Ma koristasin! Ja sitaks. Kõik sahtlid-kapid, Liisu garderoob! KÕIK! Viskasin mingi 3 kahesajaliitrist prügikotitäit mõttetut jama lihtsalt minema! Tunne on mega. See on nagu mingi osa minevikust vabaemises või ma ei tea. Liisule väikseks jäänud riideid sain kolm kasti. Sellised ... Suhhhhhteliselt suured kastid. Triinule nänni.

Ah auto! Sellega ka jama jälle. Märtsis ülevaatus, aga roolilati ots on läbi. No mis seal siis ikka, vaheta ära, eksole! Mhmh, jupp ise maksab 346.60, mis seal siis ikka :D Vahetan jah. Ega ma muidu ülevaatuselt läbi ei saa ju. See tähendab jälle ühte mandritrippi. Mis on iseenesest juba jälle kulu. Pluss tööraha, pluss ülevaatus ise. No ma ei tea. Ja kui tuludeklari raha ei tuleks ja ma tööl ei käiks, siis ilmselt jääks arved ka maksmata see kuu. Aga, poh yolo või midaiganes, olen kõva mutt ja tulen kõigi maailma inimeste kiuste igast pasast läbi. Ka nendest, millest ma ei kirjuta.

Aasta alguses, või oli see vana-aasta sees, ma täpselt ei mäleta, ütlesin endale kuldsed laused. Et kui ühe asja (konkreetse asja) endale saan, saan ja saavutan, ma kõik, mida tahan. Ja ma sain. Edasine peaks siis juba lapsemäng olema.

SO ... all good. (in a shitty-ironic way in this life full of crap) But STILL - life's good :)

Nii "awwww!" ja diip.

mingi sajatunnine post kui aus olla :D

Unupeade tšempion Meresmaa

Pealkirjas tuleneval teema, et miks ma pole siia ammu kirjutanud. Noh. Eelmine reede meie läksime Tallinnasse, Liisuga Ossu juurde. Oskari emmel ja issil oli vaja tööd teha reedel ja siis said nemad ka vabamalt olla ja meie nende jaoks olemas olla. Olime Tallinna ääre all lausa pühapäevani. Laupäeval lasime veel Erlil ja G'l (Ma ei tea miks, aga miskipärast on see kooslus Erle ja Guido asemel, mul juba kaua-kaua aega Erl ja G) teatris käia ja pühapäeval pidasime veel OSSU 5 peo ka ära. See selleks. Peo ajal käisin vahepeal jooksuga asju pakkimas, Liisul oli seal palju toredaid tädisi, kes teda samal ajal lõbustasid. Mina aga kiirustasin ja seetõttu unustasin maha 1/21 meie kaasavarast. Sealhulgas meie superhüper rüperaali. Mis iseenesest on nii suur, et oleks võinud ikka silma jääda. Hiljem tuli veel välja, et unustasin ka osad Liisu hilbud (paljaks ta siiski ei jäänud ja see pole põhjus, miks mu laps nohune on, ausalt), mudelauto, mille Oskar Liisule lubas ja porgandimehu. Noh, mis seal ikka. Saime ilmagi hakkama. Aga jah, point oli see, et ma ei bloginud kuna rüperaal jäi Erle juurde ja ise sõitsime pühapäeval maale. ... Mitte et ma siis peaks ennast vabandama, et ma kirjutanud pole, aga  ... noh ... so now u know - olen unupea!

Meie nädal fotokast

Pühapäeval siis sõitsime maale, Kennimaale vanaema Evelini juurde. Veetsime seal täitsa mõnusa nädalakese, kuhu mahtus palju mõnusat olemist. Tipuks oli Lelle veebruari Alternatiiv, kus ma käisin nö ajakirjanikuna. Tegin pilte ja nägin niisama hea välja :). No tõesti, meeldisin endale ka. Ja teistele ka. Magada sain kaks tundi ja siis hakkasime juba Tallinnasse teise vanaema juurde sõitma, et koos omakorda Hiiumaale sõitma hakata.

Meie nädal telefonist (+selfid)

Ainult trenni ja söömisega oli seal maal kehvasti. Väga ei söönud (ja kohe kindlasti mitte korralikult) ja trenni ka ei teinud. Eks neljapäeval ole näha, kuidas see mulle mõjus. Muidugi ... Ei suuda ma end nüüd käsile võtta. Ma hetkel praegu väga ei sunni ka, on tähtsamaid asju millega tegeleda, aga ükspäev hakkan jälle. Praegu ma tunnen, et ma lihtsalt teeks sellega endale liiga. Aga süüa proovin vähemalt enamvähem okeilt :)

Eile siis maandusime taaskord Hiiumaal. Kui kotid ja lapse tuppa olin tassinud, olin tegelikult hetkeks üsna mossis lausa. Jõhker, kui tüütu ja aeganõudev on asjade pakkimine. Ja üldsegi, kurat, mul on liiiiiga palju asju. Ja ometi ma võtsin seekord umbes poole vähem asju kaasa mandrile, kui eelmistel kordadel, aga IKKA on kõik kohad seda sodi ja riideid ja asju täis. Ma ei oota järgmist kojutulekut :D (Kuigi ma pole kuskile läinudki veel)

Jõudes siis tänasesse päeva. Hommikul olin tõbine. Olin juba hetkeks kurb, et ei saa minna Hiiumaa beebid 2013-2014 kokkutulekule. Aga kella tiksudes läks enesetunne paremaks ja lõpuks otsustasime siiski minna. Palavikku polnud, köha polnud, nina oli kuiv - ilmselt oli see lihtsalt mingi väsimuse värk. Ja siis me kohtusime: 9 titemammat Hiiumaalt! Grupis on meid tegelikult kokku 54, aga eks osa ei viitsi ja ilmad on külmad ja pole autot ja lapsed on tõbised jne jne. Nii et üheksa on väga hea number, see on ju peaaegu kümme juba! Olen väga rahul, et selle grupi tegin ja loodan et kohtume juba varsti uuesti!

... and I have a ship worth of effort!

Tagasilangus ja edasiminek

Tegelikult on ikka sigahea tunne, kui uuritakse, et miks sa bloginud pole ja et võiksin seda juba teha. Varsti olen peaaegu nagu Mallukas või midagi, hehe.

No igatahes. Lükkasin tegelikult postitust sellepärast edasi, et ei tahtnud endale oma laiskust tunnistada ja reaalsust siia kirja panna. Mu pluss 1 cm ja pluss 0,1 kg tekitasid minus üsna suure tagasilanguse. Tegu pole küll suurte numbritega ja ma tean täpselt, kus see error sisse tuli, aga kuidagi ei saanud võitu selles. A ups, ma polegi oma tagasilangusest kirjutanud ma avastasin. Jah, kes ikka jamadest asjadest kirjutada tahaks eksole.

No igatahes sain oma "plussid" kätte, neljapäeval oli Estpaki-sport, reedel vist jalutasime oma kilomeetrid ja poolelgi tegin oma "rutiinset", laupäev oli jälle Estpaki-sport, eile olin laisk ja nüüd täna võtsin end käsile. Neljapäeval olin Meriliniga ühes vahetuses ja ta ütles, et Estpaki töö on nii vägev, et tal on sixpack tekkinud ... Nii et võite siis ette kujutada, et töö on raske ja ma ausalt ei valeta teile, et see ON raske. 8-tunnine bodybump nagu naljatasime.

Aaaaga, tagasilangus. Et millest see siis tuli?
See maal olemine ja ERLE, kurat, Erle, Sina oled süüdi :D Mul polnud enne isegi söögimõttes ühtegi otsest patupäeva olnud. Sa oled kurjast! Noh või tegelikult ... ise olen nõrk :)

Kui "palk" üle tuleb liitun selle kaalustalla.ee lehega, pidi lihtsam olema. Et saad sealt menüüdest toite valida ja ei pea ise igapäev mõtlema ... Mõtlemine pole ju mul väga tugev külg. Ülemõtlemine vaid :D

No igatahes, nüüd võtsin moti riiulipealt tagasi ja olen edasi jälle hästitubli. Ma tahan ju see suvi julgeda randa minna. Ja arengut teha ja NÄHA! Ja parem oleks kui see pole taandareng.

Aga natuke on seda tunnet küll, et ei jõua. Muude asjadega just. Kooliasjad näiteks. Muidu on kõik täitsa timm, tore ja tehtud, aga see äriplaan. Kui mul oleks idee, poleks see ilmselt ka probleem minu jaoks kokku kirjutada, aga no ... Pole ideed. Ma ju isegi ei tea veel, mida või kuhu tahan ja kas üldse teha. Ju kirjutan siis ... mingi ... autorendiasja vms. Võite ideid jagada, ausalt. Koristada ka ei viitsi, üldse. Aga noh, pole nii segamini ka veel...

Muidu .. .vaatan peeglisse ja ütlen endale, et olen ilus. :)

Aga ükspäev avastasin, kellelegi rääkisin ka sellest. Et kui vaja kuskile minna on, noh poodi või midaiganes. Et teed ennast normaalseks ja enne uksest välja astumist vaatad, et  ... oh, suht püss eit. Ja siis ... käid oma käimised ära ja siis tuled tagasi, esimene asi, mida näed on peegel ja mingi ulme rähm seal sees ja siis mõtled, et kamoon nii käisin kodust väljas või :D ? Naljakas. 

Ja mis on naljakas, on see, et viimase nädala jooksul on mulle  veidi nagu vist isegi pahaks pandud, et kuidas sa endast nii hästi arvata saad ... No ... kes teab see teab. Aga eks näilisus on tore asi. Aga eks ma püüdlen selle pole, et ma arvaks endast nii hästi, kui inimesed arvavad, et ma endast arvan :) Head teed mul siluda - aitäh!

Öeldakse, et iga pask on millekski hea. ... Mõnikord ma ei saa sellest ütlusest aru. Kuigi ma ise olen seda ka öelnud tihtipeale ... Et usun vist ise ka. Võib olla on see lihtsalt lootus ja ootus... Jah, ilmselt nii ongi.

Ah suva kõik see huinamuina jamps.
Tulles tänasesse päeva. Oli täitsa tegus olemine, kuni praeguseni välja. Trenni veel natuke teha, aga selle teen ka ära. Ma luban! Endale!
Kuna mul nüüd hakkab koolinädal homsest siis oli tarvis täna natuke asjalik olla. Tänasesse päeva mahtusid Juku (nagu ikka), Jana ja Karmen, Elis ja Romet, Estpak Riina ja Jannega, Kultuurikeskus kogu selle vahva töökollektiiviga, Jaana ja Gerda vene keelega, Teele ja Selver, Urve, taara viimine ja kosmeetiku juurde sain aja ka ja isalt kruvikeeraja sain ka, et Liisul oleks sahtlite juures ohutu liikuda. Ja lisaks muidugi kõik need tavalised ja igapäevased asjad, mida Liisuga teeme. Liisu oli õppimas käimise ajal vahepeal issi juures ka. Hängis seal Käbiga (Käbi on Hansu ja Efka koer). Ja noh, mis tänases päevas peamine ... Moti sain tagasi. Jõudsin tagasilangusest tasapinnale ja saavutasin selle sama lükkega edasimineku iseendas. Woop-woop!

Sõbranned Karmen ja Lisell

 Ja kui koolinädal läbi saab, või tegelikult juba natuke enne koolinädala lõppu, sõidame me Liisuga Oskarile külla. Oskar saab juba VIIESEKS! Kuhu kaob aeg? Ei tea, ei tea ... (Ise ju ka saan juba ... *vaikus*). Ja siis reedel olen kahe lapsega ja laupäeval tulevad Erle ja Guido ka koju tagasi ja siis tsillime veits veel seal. Ja KUNA ma omale vahatamissemu ei leidnud, siis Erle päästab mind seekord :D Tahtsite kõik seda teada eksole. Ja Pühapäeval või esmaspäeval läheme Kenni ja vaatame üle, et mis seal ka toimub. Liisu tädi Triinu ju ka sai juba vahepeal kuu vanuseks! Siis saame Liinaga trennitada ja koos tublid olla :) Juba ootan.

15. tuleme kodukuningriiki tagasi. Valentinipäeval vahime Liisuga tõtt ja armastame teineteist. Või lähme Lelle alternatiivile. Ma veel ei teagi, eks paistab :)

Ma nüüd katsun tihedamini kirjutada, siis hoiab ehk motti ka kõrgemal :)

Pühendus Karitale! Happens to anyone :)

Kalli-kalli,
teie Eiks ! :**