Täna on üks selline päev ... kus no kohe mitttte midagi ei taha ja kõik tundub nii halvasti jne. Ei tea, kas asi on esmaspäevas või sellest, et homsest hakkab koolinädal või sellest et homme miljoniseks saan. Igatahes, ma stressan ja ma ei oska sellega mitte midagi peale hakata. Kui saaks selle stressiasjanduse kuidagi energiaks konvertida, that would be just fine... Ja JAH, ma tean, olen pidevalt rääkinud, et stress on "moehaigus" ja pseudoprobleem eestlaste seas. Aga ... palun vabandust nüüd te kõik, kellele olen seda väites liiga teinud (75% teil, on see ikkagi ülemõtestatusest tulenev).
Ja okei, ma ilmselt mõtlen ka üle, aga ega midagi ilusat pole siin küll. Ja tegelikult on ainult üks asi, mis mind närvi ajab. See, et ma olen üksik. (Jah, mul on laps, aga te saate aru küll, mida ma mõtlen). Ma olen olnud üksik terve elu. Tagantjärele näen, et olin üksik ka siis, kui ta mu kõrval oli. Võib olla olin üksildasem veelgi. Ja see, et ma ilmselt JÄÄNGI elu lõpuni üksikuks, ajab mind rohkem närvi kui teeb kurvaks. Kas ma peaks tõesti olema 50-kilone, blond, rinnakas, täiusliku hambumuse ja mega iseloomuga piff, et kedagi enda kõrvale saada? (Jah jälle ma üldistan, sorri, tuju on selline).
Ma ei teagi, mida mõelda, et kas olen mõttetu või olen kole või ... lihtsalt ülekaaluline või ma ei tea. Ma vist ei ole praegu mina ise ... või just olen ja kõik muu, mis ma enamasti olen, on see, kes ma pole. Ma tõesti ei tea vist, milline inimene ma olen ... Ma ei tunne ennast. Ma ei hinda ennast. Kuidas siis tegelikult keegi teinegi saaks? Aga no tõesti, kas siis need õnnelikes ja vähem õnnelikes suhetes inimesed kõik armastavad ennast või? Mu arust enesearmastamine ei ole ... nagu superäge vms. Ma vist peaks oma mõtteviise muutma. Nagu see oleks nii lihtne.
Tahaks osata asju õigesti mõtestada ja oskusi maailma parandada (ja vabandust, aga esialgu siiski enda maailma). Kas mul on pakkuda oma lapsele täisväärtuslik elu? Sellest olen juba aru saanud, et seda pean pakkuma talle üksi (nii kui naa suhtes), aga ... Mis on MUL talle anda. Ta on paremat väärt, kui see, mis mina talle olen. Muidugi on oma emme kõige kallim, aga ... mul on tast kahju lihtsalt. Ma pean tema pärast suutma end käsile võtta. Välja rebida ja normaalseks inimeseks hakata.
Selline ma ka olla ei taha nagu praegu olen igatahes. Homme on parem. Alati on. Aga ausalt, saan aru vist, miks kannatlikus voorus on. Et nagu suudad koguaeg tsill olla vms? A no ma ei suuda küll. Flippab ära noh.
Ah head aega, paremate päevadeni.
No comments:
Post a Comment