Lebo laupäev ja teoorias peaks õppima

Lauapeal leiab alati midagi põnevat, mida võtta ei tohi :)

Linnuke kirjas - eile (et siis reedel, kui normaalsetel inimestel käivad külalised või käivad nad ise peol) jõudsin mina enne kümmet tekialla. Täitsa muhe. Tegin oma kõhulihased Liisu ärkveloleku ajal ära (ta vaatas mind terve see 14 ja pool minutit, mis on veider) ja peale ööputru ja magamapanekut tegin kükid. Panin veel köögi korda ja mu mõnus suletekk ja padjad mind siis ootasidki.

Auto-probleemi diagnoos ühe Marko poolt oli osaliselt õige, aga tuvastasime kõige ilmsema, see potsik, kuhu seda valatakse, tuleb hoopis välja vahetada, et sealt kuskilt immitseb natukene liiga palju. Tellisime ära ja siis teeme Volvole pai :)

Eile käisime Liisuga Elisel ja Rometil külas.
Saime nende pisikeste staaride üle kõvasti naerda, nad on lihtsalt nii-nii ägedad!

Nüüd avalikustan teema, mis on olnud mu peas aktuaalne üsna pikalt. Lähedasemad teavad ja on aidanud kaasa mõelda. Endale asi üsna selgusetu, aga midagi tuleks ette võtta küll. Nimelt, on mul tagasihoidlik plaan kolida Järvakanti. Lihtsalt vahelduse mõttes ja elumuutuse mõttes. Ma pole kõike veel sajani välja mõelnud, aga samas, võtan kuulda oma õde ja hakkan uurima tööpakkumisi, kus saaks alustada sügisel. Ja siis sätin oma elu hoopis selle järgi. Järvakandis oleks variant muidugi saada tööle sinna klaasiettevõttesse, aga Erl arvas, et liinitöö pole ikka väga mu teema. Eks ma sisi uurin maad ja sondeerin pinnast. Aga vaheldust tahaks küll. Tahaks lihtsalt elada ... kuskil mujal. Mingi aja. Ma usun, et selline tunne on paljudel olnud. Eks kui te keegid seda loete, võite mulle sõltumatut nõu pakkuda :) Ja siis plusse ja miinuseid. Endal mul juba mitu märkmiku lehekülge  täis kirjutatud.

Aaaaga, koolitöödega olen vist küll pisut jännis. Või noh tegelikult ilmselt ei oleks, kui ma viitsiks motivatsiooni leida, et nendega algust teha. Täna proovin. Varsti. Ilmselt õhtupoole või siis üldse mitte, keda ma ikka siin petan.

Täitsa imelik, praegu avastasin ühe oma hirmu. Praegu saan Liisuga suurepäraselt hakkama, ta ei hakka vastu ja riidesse paneminegi on meil rahulik, nagu ka söömine ja magama jäämine jne. Aga ... ma kardan kindaid. Et kui Liisu juba suurem on ja sõrmkindaid on vaja kätte panna noh. Täitsa imelik hirm, aga hirm on.

Eilne lõunasöök.

Ma tegelikult vist söön liiga vähe. No praegu näiteks olen hommikuse kella kümnese pudru peal siiamaani. Aga lürbin siin oma sidrunivett ja isu lihtsalt ei ole. Peab vist sundima ennast veidi rohkem.

Aga tunne on hea. Et olen suutnud järjepidev olla. Pole küll veel kahte nädaladki, aga samas pole ma oma tegemistest vähemalt midagi ära jätnud. Ise olen rahul.

Juku juba üritas täna hommikul komplimenti teha, aga ega tavaliselt tal need väga välja ei tule. Kui viimati mandril tuli, siis arvas ta ka et olen juurde võtnud. Aga kallis on ta ikka.

Kui Erl eile oma filmiõhtust rääkis, muutusin tegelikult natuke kurvaks, Korraks. Ja seda sel põhjusel, et ma üksi ju ei tee filmikat. Ja sellist semu mul ka siin Hiiumaal pole, kellega seda teha. Aga tahaks. Tahaks igasugu asju teha, mida üksinda ega lapsega kahekesi ei tehta. Eks ma igatsen seda perevärki natuke. Üksi on ikka natuke nõme olla. Aga olge mureta, see tunne möödus kiirelt, umbes siis kui sain end voodisse risti visata, telefonis 9gagis surfata ja FoxLife'i pealt seebikaid vaadata. Mul on keegi, kes mu silmadesse sära toob, aga las ta olla :)

Pealegi. Ma ei pea olema kellelegi truu. Ma olen endale truu. Ja kui näen, mis ümberringi toimub arvan, et olen nunn ka. Laseme sellel parem paika vajuda. Tõmmake ise ringi, ma ei viitsi.

Üldse on siin saarepeal kõik natuke naljakas, aga kes olen mina kritiseerimaks. :)